Ringmüüri ja kaitsetornidega [Müüritorn] ümbritsetud Uus-Pärnus olid suuremad kivimajad ja aidad linna põhjaosas ehk jõepoolses osas – sadamat, turuplatsi ja lossi ühendavate tänavate ääres, millest tähtsaim oli Pikk tänav. Samuti püsitati kivimaju sadamat ja turuplatsi Riia väravatega ühendava Nikolai tänava äärde, mis ühendas linna tähtsa maanteega Riia suunas. Ülejäänud linnas olid valdavalt puitehitised, krundid eraldati inimesest kõrgemate pihttaradega. Tänavasillutised olid kas kivist või palkidest ja võisid ühel tänaval erineda kruntide lõikes, sest tänava sillutamise ja selle korrashoiu oma krundi ees pidi tagama krundi valdaja.

Kivimajad olid enamasti ühe viiluga, suurematel oli kaks viilu. Kahe viiluga Widenhoveti maja fassaadi laius oli näiteks 23 meetrit. Ristkülikukujulise maja pikemad seinad suundusid tavaliselt krundi sügavusse, tänava äärde jäi trepiga uks põhikorrusele. Põhikorruse all võisid olla tänavale avanevate luukidega käsitöölistele või kauplejatele väljarenditavad poed (bude) ja maja tagaosas majandusruum. Kui krundil oli oma kaev, asus see kas õuel või majandusruumis. Maja põhikorrusel oli külalistetuba (diele), köök, köetav eluruum ja kambrid. Esialgu kasutati kivimajade kütmiseks kerisega hüpokaustahju ja kaminaid, 14. sajandil said Vana-Liivimaal tuntuks savipottidega kuppelahjud, millest 16. sajandiks arendati välja keset tuba kõrguva torniga kahhelahjud. Ahjukahlite reljeefidel võis majaomanik väljendada oma ideoloogilisi hoiakuid, mis eriti aktuaalseks muutus usupuhastusliikumise ajal alates 1520. aastatest [Martin Lutheri kujutisega ahjukahhel Munga tänav 2 arheoloogilistel kaevamistelt]. Kivimaja ülemistel korrustel asusid tavaliselt kaubaruumid, mida täideti või tühjendati tänavapoolsel otsaviilul asunud vintsi abil. Krundi sisemuses asusid loomade aedikud ja varjualused, samuti jäätmekast, mille sisu veeti regulaarselt krundi juurde kuulunud aiamaale linna taga.

Puidust elumajad, mille jäänused arheoloogiliste kaevamiste käigus Uus-Pärnu hansalinna kultuurkihist on leitud, jagunevad mitmesse tüüpi. Kõige varasemad puumajad olid kerge konstruktsiooniga, püstiste postide soontesse paigutatud seinalaudadega majad, mille küttekoldeks oli lihtne kividest tulealus ja puudus isegi laudpõrand. See polnud meie kliimas kuigi praktiline eluase ja kiiresti võeti kasutusele kohalikku tüüpi ristpalkhooned, mida köeti kerisekive kuumutavate ahjudega. Nii olid ka Uus-Pärnu käsitööliste linnajaos suitsutared, mille põrandad olid poolpalkidest. Hilisematel sajanditel ehitati hansalinnas enamasti Saksamaal laialt kasutatud raampalkhooneid. Nende nn vahvärkhoonete seinalauad kaeti väljastpoolt õle- ja savikihi või tellistega. Puumajadel oli enamasti üks või kaks ruumi ja perekonda omava käsitöölise töökoda pidi paiknema eraldi. Puithooned lahtiste tulekolletega polnud kuigi ohutud ja näiteks ainuüksi 15. ja 16. sajandi vahetusel toimus ühe inimpõlve jooksul kolm ülelinnalist tulekahju (1488., 1512. ja 1524. aastal).

Uus-Pärnu hansalinna elanike toidulaud sõltus suuresti sellest, mida nad oma majapidamises kasvatasid ja valmistasid. Täiendust pakkusid talupoegade linnaturule toodud põllusaadused, samuti linnameistrite valmistatud ja hansakaupmeeste sisse veetud toidukaubad.

Pärnulaste peatoiduks oli leib. Pagarid küpsetasid leiba saksa eeskujude järgi, kas nisujahust või nisu-rukki-segajahust. Eesti päritolu või vaestele linnaelanikele tehti odavat rukkileiba. Nii annetas Järva foogt 1533. aastal Pärnu vaestele leiva jaoks 1 lasti rukkijahu. Loomadest peeti lehmi, härgi, lambaid, kitsi ja sigu. Lehmad andsid lisaks lihale piima, millest tehti peamiselt võid ja hapupiima. Keskaja Liivimaal pakuti võid pidusööminguil lausa eraldi käiguna, ometi polnud tegu lihtinimestele kättesaamatu luksustoiduga. Eeslinna aedades kasvatati aed- ja puuvilju. Köögiviljadest oli peamine kapsas, oma kapsamaa oli isegi Pärnu komtuuril. Samuti olid tähtsal kohal kaunviljad. Vaid jõukatele pärnulastele kuulunud puuviljaaedades kasvatati õunu ja ilmselt ka hapukirssi.

Pärnu asukoht pakkus hea võimaluse kalastuseks. Mõnel jõukal linnakodanikul oli eeslinnas isegi oma kalatiik. Kiriku paastunormide tõttu oli kala pärnulaste toidulaual tähtsal kohal. Kohalike vete üks hinnatuim kala oli säinas. Säinapüük jõesuudmes ja Reiu jões oli Liivimaa ordu Pärnu komtuuri eesõigus. Lihtrahva laual oli sagedane räim. Palju söödi kuivatatud soolaturska, mida veeti nii sisse kui valmistati kohapeal. Hinnatuim importkala oli soolaheeringas. Igapäevane jook oli õlu, õlleteol kasutati nii imorditud kui ka kohalikke humalaid. Luksuseks olid sissetoodud viinamarjaveinid, nagu reinvein, malvasiir, Poitou´ vein või magus Hispaania vein bastard. Saksamaalt ja Preisist veeti sisse õlut, teistest rohkem liikus Einbecki õlut. 16. sajandil kaubeldi vähesel määral ka põletatud viinaga.

Tähtis impordiartikkel oli sool. Hansakaupmeeste vahendusel saabusid Pärnusse soolalaadungid peamiselt Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Sool oli tähtis nii toidu maitsestamisel kui ka säilitamisel. Hansakaupmehed vedasid veel sisse kalleid idamaiseid maitseaineid, millega vürtsitati sööke ja jooke vaid peenes köögis.

Rõivad eristasid Pärnu hansalinna elanikke vastavalt seisusele, jõukusele, etnilisele päritolule, aga ka ametile või tegevusele. Jõukad kodanikud eelistasid kanda kallitest importkangastest õmmeldud rõivaid. Levinuim oli villane vanutatud kangas ehk kalev, sisse veeti veel odavaid puuvilla- ja peenvillaseid vanutamata kangaid, samuti lina ja villa segust kangast ehk saardokki, luksuskangastest siidi, sametit, brokaati. Hiliskeskajal on Pärnu hansakaupmehed müünud muuhulgas sinist villast ja rohelist lillelist topelt laia kangast, samuti sinakaspruuni kalevit. Vaesed linnaelanikud pidid rahulduma odavate, valdavalt kohalikku päritolu või lausa oma koduses majapidamises valminud kangast rõivastega. Eriti tuntud oli jämedakoeline villane kangas ehk watmal. Peamised kangasordid, millega Pärnus kaubeldi olidki kalev, lõuend ja vatmal. Ülemere veetud kauba pakkimiseks, aga ka surilinana kasutati kitsekarvadest tehtud koredat kangast.

Pärnu hansalinnas oli ametis kangruid, kelle peamiseks toodanguks oli lõuend, kuivõrd kohlik lina oli hea tooraine. Peale selle tegid kangrud ka watmali, kuid kalevi kudumiseks sobivat villa kohapeal ei leidunud. Levinud olid vildist valmistatud kehakatted, näiteks mütsid, mantlid. Suur mood oli keskajal rõivaste kaunistamine karusnahaga, kel varandust rohkem, eelistas kallist soobli-, nugise- või ilvesenahka, odavamate hulka kuulusid rebase-, hundi- ja lambanahk. Rõivaid tehti ka seemisnahast, näiteks kuubi, veste, samuti pükse.

Linlaste rõivastega varustamise eest seisid hea rätsepad ja köösnerid. Kuid palju valmistati riideid ka koduses majapidamises. Mõningaid rõivaesemeid vedasid hansakaupmehed Lääne-Euroopast sisse. Eriti õitses keskajal mütsikaubandus. Peakate oli kostüümi tähtis osa, naistel olid see sageli põnevam ja uhkem kui muud rõivad.

Mõnusaks ajaveetmiseks oli Pärnu hansalinna elanikel mitmeid võimalusi. Mehed eelistasid oma jõudeaega sisustada õllejoomisega. Selle kõrvale mängiti meelsasti mitmesuguseid mänge. Eriti armastati hasartmänge, millest populaarseimad olid täringu- ja kaardimäng. Pärnust leitud keskaegsed mängunupud, annavad tunnistust, et tuntud olid ka lauamängud, nt Veskimäng ja Trick-track. Küllap olid Uus-Pärnus nagu teisteski Liivimaa linnades levinud osavusmängud, nagu keegel, kuuli- või pallimäng. Raele olid hasartmängud ja nendega seotud pahed pinnuks silmas, seepärast keelati Pärnus raha peale mängida.

Kogu keskaja olid Liivimaal populaarsed nn papagoilaskmised, mille käigus võistlejad pidid ammunoolega tabama sihtmärgiks seatud linnukuju. Pole kahtlust, et selliseid vaatemängulisi mõõduvõtmisi täpsuslaskmises pidasid ka Pärnu ordusulased ja linnakodanikud.

Jõudeaja veetmise juurde kuulus alati ka muusika, ükski suurem pidustus ei saanud mööduda pillimänguta. Kui jumalateenistustel võis kuulda orelimängu ja laulu, siis igapevaselt ja ilmalike pidustuste puhul kuuldus hoopis teisi pillihelisid. Lihtrahva armastatuim muusikariist oli torupill, mille vali heli kostis kaugele. Peenemat seltskonda lõbustasid trompeti-, vilepilli- või trummimängijad. Levinud oli ka parmupilli mängimine. Uhkete võimukandjate tulekust linna andsid teada nende pillimehed, näiteks trompetipuhujad.

Eriti aasta pimedamal ajal muutus seltskondlik elu ja suhtlemine oluliseks. Sellesse aega langes nii jõulude tähistamine kui ka vastlapidustused. Eriti meeleolukas oli vastlakarneval enne Suurt paastu. Vastlaid tähistati ronkäikude, saanisõitude, tulevärgi ja maskeraadiga. Usupuhastuse mõjul 1548. aastal Uus-Pärnus välja antud raemääruses nimetatakse enese maskeerimist, eriti rõivastumist vastassugupoole esindajaks paganlikuks ja kuratlikuks tegevuseks ning keelati see karmilt ära.

Pärnu hansalinnas käis igapäevane kauplemine linnaturul ja poodides. Neli korda aastas peeti linnas ka suuri laadapäevi: tooma- (21. detsembril) ja küünlapäeval (2. veebruaril), paastu esimesel nädalal ning jaanipäeval (24. juunil). Pärnu kaubanduselu reguleerisid rae välja antud korraldused ja määrused. Pärnu väliskaubandust mõjutasid hansapäevade, samuti Liivimaa maaisandate, maapäeva või linnadepäeva otsused. 15. sajandi teisel poolel kehtestati kõigis Liivimaa hansalinnades põhimõte: “võõras ärgu kaubelgu võõraga”. Sellega kaitsti kohalikke kaupmehi, kuivõrd kõik kaubatehingud võisid toimuda ainult nende vahendusel. Väikekaubandust võisid Pärnus harrastada vaid kodanikud, kodanikuõigusteta vabadel kaubasellidel oli kauplemine piiratud. Nii oli neil lubatud kaubelda kangaga ainult 100 küünra kaupa, samuti keelati neil kauba konfiskeerimise ähvardusel müüa humalaid, võid, hülge- ja tahket rasva.

Igaühel, kes Pärnu hansalinnas kauples, pidid olema õiged kaalud ja mõõdud, nagu vakk ja külimit. Linn kontrollis regulaarselt mõõtude ja kaalude õigsust, samuti vastustas, et keegi ei kaupleks valerahaga. Kodanikel oli keelatud laenata oma mõõtu, vakka või külimittu talupoegadele. Sel moel püüti takistada talupoegade omavahelist kauplemist, sest muidu jäänuks linnakodanikud vahendustasust ilma. Kui mõõdud olid triiki täis ja kaalud kaalutud, siis tuli kauba eest ka ära maksta, s.t kokkulepitud kaubatehingust ei saanud enam taganeda. Kindlustamaks ostjatele kauba kvaliteeti, nõudis raad, et heeringat ja kalevit tuleb müüa oma „õige nime all“, s.t et heeringa nimi pidi näitama, kus see oli püütud ja soolatud ning kalevi nimi, kus see oli valmistatud.

Uus-Pärnu jaoks ei kujunenud transiitkaubandus nii tähtsaks nagu Tallinna või Tartu puhul. Siiski 14. sajandil Pärnusse veetud soola ja kanga kogused olid nii suured, et need olid mõeldud edasiveoks sisemaale, tõenäoliselt ka Vene turgudele. Hiliskeskajal kujunes aga linnast eeskätt väljaveosadam kohalikule põllumajandustoodangule. Selle aja Pärnu kaupmeestel praktiliselt puudusid otsesidemeid Venega, üldjuhul ei jõudnud nad ei Novgorodi kaubahoovi ega Pihkvasse.

Pärnu hansakaupmehed tõid oma kauba Lääne-Euroopast ise ning saatsid talupoegadelt kokkuostetu ka vahetult ise üle mere, nii polnud vaja kasumit mõne suurkaupmehega jagada. Liivimaa linnadest olid Uus-Pärnul kõige tihedamad kaubasidemed Riia ja Tallinnaga. Väljaspool Liivimaad olid tähtsaimad partnerid Lübeck, samuti Rostock ja Danzig. 16. sajandil tõusis Amsterdami tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, mis suunas ka Pärnu hansakaupmeeste huvid sinna.

Kõige olulisema osa Pärnu hansalinna ekspordist moodustasid kohalikud põllumajandussaadused. Nendest tähtsaim oli Lääne-Euroopas kõrgelt hinnatud teravili: rukis, oder ja linnased. Juba keskajal veeti Pärnust välja suures koguses lina. Lübecki naelatolli raamatute andmete põhjal ületas Pärnu 14. sajandi lõpul linakaubanduses koguni Riiat, kuid jäi alla Tallinnale. 1494. aastal veeti Pärnust välja 189,5 tünni, s.o ca. 123175 kg lina. Linatünni suurus oli Hansa liidu reeglite järgi paika pandud. 1498. aasta Bremeni hansapäeva määruse järgi võis Pärnu tünn kaaluda 4 Riia laevanaela ehk ca. 665 kg). Lina kõrval veeti välja ka linaseemet, mida Lääne-Euroopas väga hinnati, osalt külviseemnena, osalt õlitootmiseks. Hiliskeskajal piirasid linaseemne väljavedu Liivimaa linnades kehtestatud kaubanduskeelud. Uus-Pärnu 15. sajandi lõpu kodanikumäärus keelas müüa linaseemet välismaale lausa au kaotuse ja kauba konfiskeerimise ähvardusel.

Pärnu eksportkaupade loetelusse kuulusid veel hülgerasv, härja- ja lehmanahad, sokusarved, kanepiheie. Vähesel määral veeti välja puitu. Ekspordiks läks ka tuhk ja selle kõrvalsaadus potas. Vähe leidus kohapealset toodangut, mida välja vedada. Üks selline oli laevade tihtimiseks kasutatud harepois — spetsiaalne tõrva, pigi ja vaigu segu. Paarile Pärnu hansakaupmehele kuulus töökoda, kus valmistati seda ainet nii kohalikuks tarviduseks kui ka väljaveoks.

Sool ja kalev, heeringad, humalad ja lõuend olid nii Pärnu kui kogu Liivimaa hansakaupmeeste tähtsaimad impordiartiklid. Nende kaupade tarbijaskond oli lai, hõlmates linnaelanikke, aadlikke ja talupoegi. Kirjalike teadete järgi veeti Pärnusse soola peamiselt Prantsusmaalt Loire´i suudmes asuvast Baie´st, samuti Garonne´i suudmes asuvast Brouages´ist, Saksamaalt veeti sisse Trave ja Lüneburgi soola. Olulise osa Uus-Pärnusse sisseveetavast kaubast moodustasid viinamarjaveinid ja õlu, luksuskaubaks olid kallid idamaised vürtsid. Sisse veeti ka mitmesuguseid pudukaupu – vöösid, paelu, mütse, kukruid jne.

Ühtki terviklikult säilinud hoonet Uus-Pärnu hansalinnast tänaseni pole säilinud. On säilinud vaid hoonete osi:

• Punane torn Hommiku 11. Säilinud on u. 15. sajandil ehitatud vangitorni kaks alumist korrust, torn ehitati 18. sajandi lõpus ümber linnavanglaks.
• Tellistest elumaja 14.-16. sajandist Nikolai 10. Säilinud soklikorrus ja sisetrepid, mis on eksponeeritud kaasaegse ärihoone esimesel korrusel.
• Jõe värav 14. sajandist Aida 3. Säilinud on torni alusmüürid, linnast sadamasse viinud tee puitkate, Põhja tänava sadeveerennid ja väravapostide fragmendid. Need on eksponeeritud Pärnu Muuseumi fuajees.