Pärnu hansalinnas käis igapäevane kauplemine linnaturul ja poodides. Neli korda aastas peeti linnas ka suuri laadapäevi: tooma- (21. detsembril) ja küünlapäeval (2. veebruaril), paastu esimesel nädalal ning jaanipäeval (24. juunil). Pärnu kaubanduselu reguleerisid rae välja antud korraldused ja määrused. Pärnu väliskaubandust mõjutasid hansapäevade, samuti Liivimaa maaisandate, maapäeva või linnadepäeva otsused. 15. sajandi teisel poolel kehtestati kõigis Liivimaa hansalinnades põhimõte: “võõras ärgu kaubelgu võõraga”. Sellega kaitsti kohalikke kaupmehi, kuivõrd kõik kaubatehingud võisid toimuda ainult nende vahendusel. Väikekaubandust võisid Pärnus harrastada vaid kodanikud, kodanikuõigusteta vabadel kaubasellidel oli kauplemine piiratud. Nii oli neil lubatud kaubelda kangaga ainult 100 küünra kaupa, samuti keelati neil kauba konfiskeerimise ähvardusel müüa humalaid, võid, hülge- ja tahket rasva.
Igaühel, kes Pärnu hansalinnas kauples, pidid olema õiged kaalud ja mõõdud, nagu vakk ja külimit. Linn kontrollis regulaarselt mõõtude ja kaalude õigsust, samuti vastustas, et keegi ei kaupleks valerahaga. Kodanikel oli keelatud laenata oma mõõtu, vakka või külimittu talupoegadele. Sel moel püüti takistada talupoegade omavahelist kauplemist, sest muidu jäänuks linnakodanikud vahendustasust ilma. Kui mõõdud olid triiki täis ja kaalud kaalutud, siis tuli kauba eest ka ära maksta, s.t kokkulepitud kaubatehingust ei saanud enam taganeda. Kindlustamaks ostjatele kauba kvaliteeti, nõudis raad, et heeringat ja kalevit tuleb müüa oma „õige nime all“, s.t et heeringa nimi pidi näitama, kus see oli püütud ja soolatud ning kalevi nimi, kus see oli valmistatud.
Uus-Pärnu jaoks ei kujunenud transiitkaubandus nii tähtsaks nagu Tallinna või Tartu puhul. Siiski 14. sajandil Pärnusse veetud soola ja kanga kogused olid nii suured, et need olid mõeldud edasiveoks sisemaale, tõenäoliselt ka Vene turgudele. Hiliskeskajal kujunes aga linnast eeskätt väljaveosadam kohalikule põllumajandustoodangule. Selle aja Pärnu kaupmeestel praktiliselt puudusid otsesidemeid Venega, üldjuhul ei jõudnud nad ei Novgorodi kaubahoovi ega Pihkvasse.
Pärnu hansakaupmehed tõid oma kauba Lääne-Euroopast ise ning saatsid talupoegadelt kokkuostetu ka vahetult ise üle mere, nii polnud vaja kasumit mõne suurkaupmehega jagada. Liivimaa linnadest olid Uus-Pärnul kõige tihedamad kaubasidemed Riia ja Tallinnaga. Väljaspool Liivimaad olid tähtsaimad partnerid Lübeck, samuti Rostock ja Danzig. 16. sajandil tõusis Amsterdami tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, mis suunas ka Pärnu hansakaupmeeste huvid sinna.